Sartre’i “Kinnine kohus” // 19.03 ja 20.03 kell 19.00 // Theatrum

Theatrum

19. Märts 2015 / 20. Märts 2015

Vene 14

Tallinn

Theatrum ja Prantsuse Instituut Eestis annavad teada:

Frankofooniakuu raames etendub 19. ja 20. märtsil kell 19.00 Theatrumi saalis Jean-Paul Sartre`i näidend “Kinnine kohus” (“Huis clos”), La Compagnie Agathe Alexis / Théâtre de l`Atalante.

Lavastajad Agathe Alexis ja Alain Alexis Barsacq. Etendus on prantsuse keeles, inglis- ja venekeelsete subtiitritega.

Täispilet 14 eurot, soodushind õpilastele, üliõilastele ja pensionäridele soodustust tõendava dokumendi olemasolul enne etendust 11 eurot, müügil Theatrumis ja Piletilevis.

Üritus Facebookis

* * *

Kolm tegelast leiavad end oma surma järel ühest ja samast toast. Nad ei tunne üksteist, nad on pärit erinevatest keskkondadest, neil pole ühiseid veendumusi ega huvisid. Selles näidendis peetakse maha kinnine kohus, kus igaüks neist kolmest tegelasest mõistab kohut ja tema üle mõistetakse kohut nende tegude järgi, millest koosneb nende olemasolu. Jean-Paul Sartre kirjeldab siin meile “oma põrgut”, milles pole timukat ega füüsilise piinamise vahendeid: “põrgu, see on teised”. See lause, mille pärast Sartre’it tõsiselt kritiseeriti, näitab üksnes seda, et elu “annab ennast tunda, laseb end kogeda” läbi teiste.

Agathe Alexise ja Alain-Alexis Barsacqi lavastus juhib tähelepanu asja tuumale ja tähtsustab sõna jõudu. Lavastuse keskmes on tõesti Sartre`i tekst, mille teenistuses on Agathe Alexise laitmatu ja halastamatu mäng Inèsi osas, mis avaldab muljet oma kohalolu, meisterlikkuse ja teravusega… (8.10.14 “Culture et plus”)

“Kinnise kohtu” kohta võib öelda, et see on ajatu meistriteos. Suur hulk gümnasiste, kes seekord etendust vaatamas olid, olid terve etenduse vait. See on tõend selle kohta, et Agathe Alexise ja Alain Alexis Barsacqi käe all on lavastus saavutanud kogu oma ebahariliku jõu. (Joschka Sidlow, 17.04.13, “Allegro théâtre”)

Mängivad: Jaime Azulay, Bruno Boulzaguet, Agathe Alexis ja Anne Le Guernec.

Kujundus ja kostüümid: Robin Chemin
Helikujundus : Jaime Azulay
Valgus: Stéphane Deschamps
Koreograafia: Sophie Mayer
Lavastaja assistant: Gregory Fernandes
Produktsioon: Compagnie Agathe Alexis koostöös Théâtre de l`Atalante`iga.

* * *

Jean-Paul Sartre`i eessõna näidendi helisalvestusele 1965ndal aastal.

Näidendi kirjutamisel puhul on alati olemas juhuslikud põhjused ja sügavamad probleemid. Juhuslik põhjus, kui ma 1943ndal aastal ja 1944nda aasta algupoole“Kinnist kohut” kirjutasin, oli see, et mul oli kolm sõpra ja ma tahtsin, et nad mängiksid ühes tükis, minu tükis, eelistamata ühtegi neist. See tähendab, ma tahtsin, et nad jääksid koos lavale terve näidendi vältel. Sest ma mõtlesin omaette, et kui üks neist peab lavalt lahkuma, siis mõtleks ta, hetkel, mil ta lavalt lahkub, et teistel on parem roll. Ma tahtsin neid koos hoida. Ja ma mõtlesin, kuidas saaks panna kolm inimest kokku nii, et ükski neist ei peaks lavalt lahkuma, ja hoida neid laval lõpuni, nagu kestaks see igavesti. Siis tuli mul mõte asetada nad põrgusse ja teha igaühest neist teise tegelase timukas. Selline on selle näidendi juhuslik põhjus. Kuigi järgnevalt pean ütlema, et lõpuks need mu kolm sõpra seda tükki ei mänginud. Nagu te teate, mängisid seda Vitold, Tania Balachova ja Gaby Sylvia.

Aga sel hetkel oli mul palju üldisemaid probleeme ja ma tahtsin väljendada midagi muud. Ma tahtsin öelda, et põrgu, see on teised inimesed. Kuid sellest minu mõttest, et “põrgu, see on teised” on alati halvasti aru saadud. On arvatud, et ma tahtsin sellega öelda seda, et meie suhted teiste inmestega on alati mürgitatud, et need on alati põrgulikud suhted. Kuid ma tahan öelda midagi muud. Ma tahan öelda, et kui meie suhted teiste inimestega on moondunud, õelad, siis ei saa teine olla meie jaoks muud kui põrgu. Miks? Sest teised on põhimõtteliselt see, mis meis endis on kõige olulisem meie endi tundma õppimiseks. Kui me mõtleme enda peale, kui me püüame end tundma õppida, me kasutame teadmisi, mis teistel meie kohta juba on. Me mõistame enda üle kohut vahenditega, mida teised meile on andnud meie endi üle otsustamiseks. Mida ma ka enda kohta ei ütleks, ikka mõjutab teiste otsus minu kohta minu arvamust. See tähendab seda, et kui mu suhted on halvad, siis asetan ma enda täielikku sõltuvusse teistest. Ja tõepoolest, ma olen siis põrgus. Ja maailmas on hulk inimesi, kes on põrgus, sest nad sõltuvad liialt teiste otsusest nende kohta. Kuid see ei tähenda sugugi seda, nagu poleks teistsugused suhted võimalikud. See lihtsalt näitab teiste inimeste tähtsust meie kõigi jaoks.

Teine asi, mida ma öelda tahtsin, on see, et selle näidendi tegelased ei ole meiega sarnased. “Kinnise kohtu” kolm tegelast ei sarnane meiega, sest meie oleme elus, aga nemad on surnud. Loomulikult sümboliseerib see “surnud olemine” siin midagi. Ma tahtsin tähelepanu juhtida sellele, et paljud inimesed on kinni jäänud harjumuste ja kommete ringi, suhtumistesse enda suhtes, mille all nad kannatavad, kuid mida nad ei püüagi muuta. Ja et sellised inimesed on nagu surnud. Selles mõttes, et nad ei suuda oma murede ja harjumuste ringi lõhkuda, ja et nad jäävad tihti teiste arvamuse ohvriks. Sellest lähtuvalt on üsna selge, et nad on arad või õelad, näiteks. Kui nad on kord hakanud olema arad, siis miski ei suuda seda fakt muuta. Just sellepärast on nad surnud, sellepärast, see on üks võimalus öelda, et olla ümbritsetud pidevast murest teiste otsuse pärast ja tegevustest, mida ei taheta muuta, tähendab olla elav surnu. Nii et tegelikult, kuivõrd me oleme elus, tahtsin ma absurdi kaudu näidata vabaduse tähtsust, see tähendab selle tähtsust, et on võimalik muuta oma tegusid teistsuguste tegudega. Missugune iganes on see põrguring, milles me elame, ma arvan, et me oleme vabad seda ringi purustama. Ja kui inimesed seda ringi ei purusta, siis jäävad nad sinna veelkord oma vabast tahtest, nii et nad asetavad end vabatahtlikult põrgusse. Niisiis te näete, et suhted teistega, kinnijäämine ja vabadus, vabadus kui vaevu vihjatud teistsugune võimalus, need on selle näidendi kolm teemat. Ma tahan, et see meenuks teile, kui te kuulete öeldavat: “põrgu, see on teised.”

Loe artiklit teises keeles: Français,

Vanessa Hié raamatud Prantsuse Instituudis

4. Aprill 2018 / 29. Juuni 2018

Märtsikuus oli Prantsuse Instituudil koostöös Eesti Lastekirjanduse keskusega rõõm tutvustada Eesti publikule prantsuse illustraator Vanessa Hié'd. Tore kohtumine heitis pilgu illustraatori töömeetoditesse, inspiratsiooniallikatesse ning andis võimaluse teha tutvust Eestis veel avaldamata...

Loe edasi

aprillikuu keelekohvik tuleb varsti!

18. Aprill 2018

Prantsuse keelekohviku üldmõte ja formaat on jäänud endisteks: igakuise vestlusringi eesmärk on pakkuda prantsuse keele praktiseerimise võimalust vabas õhkkonnas vastavalt igaühe keeletasemele. Osalejad jagatakse kahte gruppi - kesktase ja edasijõudnud - ning seejärel toimub vestlus...

Loe edasi

keelekohvikprantsuse keel

PHC PARROT 2019-2020 kava

Käesolev lehekülg käsitleb kavaga seotud spetsiifilist informatsiooni. Kõikide Campus France'i poolt korraldatud programmide informatsiooni saamiseks (esitlus, vastuvõtutingimused, kontaktid jne.), palume teil pöörduda üldinformatsiooni lehele. Parrot on Hubert Curien prantsuse-eesti...

Loe edasi

Barokkansambli kontsert “Varjude tund” Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus

27. Märts 2018 / 27. Märts 2018

Niinimetatud “varjude tunde” viljelesid mitmed tuntud heliloojad  (F. Couperin, M.-A. Charpentier jt) ning neid esitati Suure Neljapäeva, Suure Reede ja Vaikse Laupäeva eelsetel öistel “varjude teenistustel”.  Kontserdi keskseks teoseks on M. R. Delalande’i  “Varjude tund Pühaks...

Loe edasi

Maailmafilmi festival Tartus 19.-24. märtsil

19. Märts 2018 / 24. Märts 2018 - Tartu

19. - 24. märtsini toimub Tartus järjekordne Maailmafilmi festival. Filmiprogramm linastub Eesti Rahva Muuseumis (Muuseumi tee 2). Rikkalikus filmivalikus on ka mitu Prantsuse linateost ja Prantsuse Instituut aitab režissöör Pierre Boccanfusol Tartusse jõuda, et publikuga oma põnevatest...

Loe edasi