Maailmafilm dokumentaalide festival // 14.-21. märts // Tartu

Tartu Elektriteater

14. Märts 2015 / 22. Märts 2015

Lai 37

Tartu

14.-21. märtsil 2015 toimub Tartus järjekordne dokumentaalide festival Maailmafilm. Laiahaardelisest programmist leiab ka hulganisti prantsuskeelseid dokumentaale:

Salto Mortale, Guillaume Kozakiewicz (Šveitsi, 2014) :

Andekas köielkõndija Antoine Rigot kaotas 2000. aastal osaliselt võime oma jalgu kasutada. Selle asemel, et laval olemisest loobuda, andis see raske õnnetus Rigot’le julgust saada järgnevate etenduste objektiks ning ka teemaks. Vähehaaval taastub tema soov tasakaalu proovile panna. Film tagasihoidliku ning julge köielkõndija kukkumisest ning taassünnist on kantud peategelase vaimsusest.

Kolmapäeval, 18. märtsil kell 21.30

Ei saa muutuda selleks, kes sa juba oled (Le Deuxième i d'Emilie), Sabine Kuentz (Prantsusmaa, 2013) :

Ühel päeval otsustas Emilie endaga ära leppida. Ta on LGBT juht ja Emmaüs’i vabatahtlik, kes elab oma abikaasaga väga õnnelikku elu. Kõik see on nagu võit saatuse üle. Ta alustab oma lugu algusest, ajast mil ta oli veel Emile - väike poiss.

Neljapäeval, 19. märtsil kell 12.30

Lihunikupoiss (Garçon Boucher), Florian Geyer (Prantsusmaa, 2013) :

Miguelist (17) saab pärast koolist välja kukkumist lihuniku õpipoiss. Ta on portugali immigrantide poeg, lühikest kasvu ja moodsalt riides, vastandudes täielikult ootuspärasele kuvandile lihunikust. Praktika jooksul koolis ja poes tuleb Miguelil läbi teha pea sõjaväe väärilisi muutusi: ta peab vormi kandma, keelekasutust ja kehahoiakut jälgima ning tööks vajalikud oskused omandama. Miguelil tuleb ületada mitmeid raskusi, et teda selles ametis omaks võetaks. Film jälgib poisi kolme aastat lihuniku õpipoisina lihapoes. Kas ta suudab lihalõikamise kunsti selgeks saada?

Neljapäeval, 19. märtsil kell 14.30

Femeni alasti sõda, Joseph Paris (Prantsusmaa, 2014) :

Noor režissöör ja aktivist Joseph Paris puutus Femeni liikumisega kokku 2012. aasta kevadel ning jälgis seda Ukraina naiste feministlikku grupeeringut ühe aasta jooksul. Nende tegudest innustatuna ja sooviga naisi toetada, uurib filmi autor, millest nende mäss on alguse saanud ja mida sellised sündmused räägivad. Oma mõtteile saab Paris toetust prantsuse kirjaniku ja luuletaja Annie Le Brauni ning filosoofi Benoit Goetzi mõtteavaldustest “radikaalse pop-feminismi” teemal.

Neljapäeval, 19. märtsil kell 18.00 

NB! Kohal on lavastaja Joseph Paris!

Hulluse jäljed (Ce qu'il reste de la folie), Joris Lachaise (Prantsusmaa, 2014) :

Siin on Khady - naine, keda tema kirjutised ja filmitud ülesvõtted ei suuda kannatustest päästa. Teda, kes ta nii väga tahaks teada, kuidas nimetada seda kurjust, mis ta mõtetes pöörleb. Ja siis kõik need teised hullud, kelle puhul deliirium ja selgusemomendid käivad niivõrd lähedalt käsikäes, et paneb imestama, mis seletamatu side nende kahe seisundi vahel on. On üks haigla. Thiaroye, pisut Dakarist väljas. See on koht, kus Aafrika psühhiaatria on kõrvale kaldunud teest, mille rajas Prantsuse kolonisatsioon. Sealne hullus kõnetab meid, me kuulame tähelepanelikult, see liigutab meid sügavalt, mitte kaastundest, vaid sellepärast, et see kannab minema kõik meie varasemad veendumused. “Haavatud hingede“ monoloogid, kus ei vaevuta midagi tagasi hoidma, kõnetavad meie hingesügavusi. Sügavusi, kus sisemine tasakaalutus ei ole mitte oht, vaid peidetud tõde – valmis välja purskuma.

Reedel, 20. märtsil kell 15.30

Le Pays, Pierre Schlesser (Belgia, 2014) :

Uitamised ja lepitav pöördumine koju tagasi. Taasavastades maastikke, kohti ning inimesi, kes endiselt samas paigas elavad, meenuvad lapsepõlvemälestused ning see, mis on nüüdseks juba kadunud.

Laupäeval, 21. märtsil kell 12.30

 

Võib-olla pimedus (Peut-être le Noir), Juliette Joffé (Belgia, 2013) :

Üks vana Vahemere-äärne maja on seisnud muutumatul kujul 150 aastat, justkui aeg ei olekski edasi liikunud. Eri põlvkonnad tulevad igal suvel sinna puhkama ning aastad mööduvad. Film uurib erinevate ajamaastike hägustumist korteris, põimides omavahel surnud esivanemate vaimude ja elavate pereliikmete põgusa kohaloleku. “Võib-olla pimedus“ seab kahtluse alla nii inimeste seosed perekonna mineviku ja identiteediga kui ka vastandlikud emotsioonid, mille südamelähedased kohad esile kutsuvad.

Laupäeval, 21. märtsil kell 12.30, järgneb filmile Le Pays

 

Täismahus programm aadressil www.worldfilm.ee

Põnevaid filmielamusi!

Loe artiklit teises keeles: Français,

Fest-noz ehk apéro bretoonide moodi!

4. detsember 2018

Käes on jõulukuu, ees ootab apéro uus! Prantsuse Instituuti ja Suursaatkonda on sattunud äärmiselt suur kontsentratsioon bretoone. Soodsat tähtede seisu tuleb ära kasutada ja pidada maha üks õige bretooni pidu rahvatantsude, siidri ja kreppidega! Kohtume fest-noz'il reedel, 14. detsembril...

Loe edasi

aperitiivapéroBritanniafest-noz

Gaspard Noé thriller “Ekstaas” kinos Sõprus

14. Detsember 2018 - Tallinn

Mitukümmend noort tantsijat osalevad tööintervjuul – kõik tahavad saada osa uuest karjääri upitavast tantsulavastusest. Pärast esimesi proove toimub linnast väljas väiksema grupi pidu hoones, kus tiim parasjagu elab ja harjutab. Õhtu edenedes ilmneb, et keegi on peohitiks kujunenud...

Loe edasi

FilmKinoprantsuse kino

Emmanuel Carrère’i romaan “Kuningriik” nüüd eesti keeles

11. detsember 2018

Prantsuse kirjaniku Emmanuel Carrère’i romaan „Kuningriik” on lugu kristluse algusaegadest. Autor kirjeldab, kuidas ühe keiser Tiberiuse ajal risti löödud jutlustaja, väidetava Messia kahe õpilase Luuka ja Pauluse eestvedamisel kujundas väike juudi usulahk välja religiooni, mis kolme...

Loe edasi